Kui klient näeb, et toode on saadaval, kuid pärast tellimuse kinnitamist osutub, et see ei ole laos, siis kahju pole ainult üks tehing. Tavaliselt järgneb täiendav suhtlemine, tellimuse parandamine, raha tagastamine või asendamine teise tootega. Parim just sellepärast pole kaubavaru haldamine ainult laohalduse küsimus. See mõjutab müüki, ostukorraldust, klienditeenindust ja rahavoogu.
Laia sortimendiga kaubanduses on see eriti asjakohane. Kui samaaegselt müüakse hooajatooteid, kingitusekaupu, kodutarvikuid, aksessuaare ja igapäevaseid väikeesemeid, suureneb vigade risk. Osa kaupu käib kiiresti, teiste pärast on ebakorrapärane nõudlus. Ilma selge süsteemita kaob üks positsioon saadavusest täpselt siis, kui seda vaja on, kuid teised seisavad riiulil liiga kaua.
Mis praktikas on kaubavaru haldamine
Kaubavaru haldamine tähendab täpselt teada, kui palju ühikuid igale tootele on saadaval, kui palju on juba tellimuste peale reserveeritud, kui kiiresti tuleb täiendada ja milliste positsioonide puhul muutub ladu ülearuseks koormaks. Lihtsamalt öeldes on tegemist faktiliste varude, liikumise ja nõudlusega töötamisega, et tooted oleksid saadaval õigel ajal ja mõistlikes kogustes.
Oluline on mõista, et eesmärk pole hoida maksimaalselt palju kaupu. Eesmärk on hoida õiget kogust. Liiga väike varu tekitab puudujääke ja täitmata tellimusi. Liiga suur varu külmutab raha, võtab ruumi ja suurendab riski, et osa sortimendist muutub vähem nõutavaks, jääb hooajaliselt vananenud või tuleb müüa allahindlusega.
Parajasti siin teevad paljud ettevõtted vigu. Nad vaatavad varusid kui ohutust, mitte kui kulukaupa. Laos seisev toode ei ole ainult vara. See on ka kulu – ruum, arvestus, töötajate aeg ja aeglasem kapitali käibetsükkel.
Miks varuvirhetest tasutakse kallisti
Kõige märgatavam probleem on puudujääk. Kui kliendile vajalik toode ei ole saadaval, siis ta sageli ei oota. Ta tellib mujalt. Hulgikaubanduses tähendab see kadunud mahtu, kuid jaekaubanduses – kadunud usaldust. Kui see kordub, siis klient enam ei usaldab nähtavat saadavust.
Teine risk on liiga suur kogunemine. See tekib sageli siis, kui ostmine põhineb ainult eeldustel või eelmise perioodi tunnete peal. Näiteks kui mingi hooajatärg ühel aastal hästi müüs, siis pole garantiid, et see korratakse sama mahuga. Odava sortimendi puhul hinnatakse seda riski sageli alahinnatud, sest ühe ühiku hind näib väike. Kuid sadades või tuhandetes ühikutes muutub viga väga kalliks.
Kolmas kahjumi allikas on ebatäpsed andmed. Kui süsteemis on üks arv, kuid riiulil teine, siis probleem puudutab tervet protsessi. Müük lubab saadavust, ostmine ei tellige õigel ajal, ladu otsib toodet, mida seal ei ole. Tulemusena kaotab ettevõte nii aega kui ka usaldust.
Kuidas mõista, kas varusid hallatakse õigesti
Kui kaubavaru haldamine töötab, saab seda tavaliselt näha ilma keeruliste analüüsideta. Kõige nõutavamad tooted harva kaduvad saadavusest. Aeglasemad positsioonid ei kogune kontrollimatult kokku. Tellimuste komplekteerimine toimub ilma regulaarsete toodete otsimise ja parandamiseta. Ka ostulahendused muutuvad rahulikumaks, sest need põhinevad andmetel, mitte kiirele.
Vastu võetult korduvad probleemid tavaliselt sama stsenaariumi järgi. Ühesid ja samu tooteid otsa kogu aeg. Laos kogunevad positsioonid, mida keegi kaua ei osta. Inventuuri käigus ilmnevad erinevused. Tellimusi tuleb pärast kinnitamist kohandada. See tähendab, et puudub piisav kontroll liikumise üle või toodesortiment ei ole prioriteetide järgi jaotatud.
Mitte kõiki tooteid ei pea hallata võrdselt. Kiiresti pöörlevatele toodetele on vaja sagedasemat kontrolli ja selgelt määratletud minimaalset varust. Aeglasematele positsioonidele piisab sageli ettevaatlikumast ostmisest ja harvemast täiendamisest. Kallemate ühikute puhul on vea hind kõrgem, samal ajal kui odavatele impulsisoste toodetele on suurem risk märkamatu kogunemine.
Kaubavaru haldamine algab sortimendi jaotamisega
Kõige praktikaalne samm pole kohe uut süsteemi osta või kogu laod ümber ehitada. Alguses tuleb sortiment jagada rühmadesse. Üks rühm on tooted, mille nõudlus on stabiilne ja korrapärane. Teine on hooajatärgid ja kampaaniatooted. Kolmas – aeglaselt liikuvad positsioonid ebakorrapärase müügiga. Neljas – uusnimekirjad, mille nõudlus pole veel selge.
Selline jaotamine aitab teha erinevaid otsuseid. Stabiilsetele toodetele tasub säilitada ohutusvarud. Hooajatärgite puhul on kõige tähtsam õige ostu aeg. Aeglaselt liikuvatele positsioonidele on vaja rangemamat kontrolli, et need ei koguksid kokku. Uusnimekirjade puhul pole alguses mõtet liiga suurt varust luua, kuni pole näha reaalset müüki.
Täpselt selles punktis koguvad paljud müüjad kõige rohkem. Mitte madalamate ostuhinnadega, vaid täpsema koguse planeerimisega. Kui kaup on odav, ei tähenda see, et seda saab turvaliselt suures koguses võtta. Laias kataloogis summeeruvad sellised väikesed vead väga kiiresti.
Andmed, mis peavad olema nähtavad iga päev
Et varude haldus annaks tulemusi, ei piisa vaid kogu ühikute arvust. Igapäevaselt tuleb näha vähemalt nelja asja - tegelik varu, reserveeritud kogus, müügitempo ja täiendamise tähtaeg. Kui üks neist osadest pole selge, muutuvad otsused spekulatsioonide tasandile.
Näiteks võib süsteemis olla 100 ühikut, kuid 40 neist on juba reserveeritud avatud tellimuste jaoks. Kui ostuosakond näeb ainult kogu varusid, järeldab ta, et kõik on korras. Tegelikkuses on vabalt saadaolev kogus märkimisväärselt väiksem. Tekib olukord, kus kaup justkui on olemas, kuid tegelikult ei jätku seda enam.
Sama oluline on täiendamise aeg. Kui tarnija tarnib kolme päevaga, võib minimaalne varu olla madalam. Kui tarnamine võtab kaks või kolm nädalat, peab ohutusvaru olema suurem. Siin pole universaalset valemit, kuna kõik sõltub nõudluse kõikumistest ja tarnekorrapärasusest.
Laohaldus on juhtimise osa, mitte eraldi töö
Mõned ettevõtted üritavad lahendada varuprobleeme ainult süsteemis, kuigi põhjus peitub sageli füüsilises laos. Kui kaubad pole ühtseiselt märgistatud, kui ühel positsioonil on mitu ladustamispunkti ilma selge korralduseta, või kui sarnased kaubad on kergesti segadusse aetavad, on erinevused paratamatud.
Lihtne loogika toimib paremini kui keerulised reeglid, mida keegi igapäevaselt ei järgi. Selged kaubaekoodid, määratud rihtme kohad ja korrapärane kiiresti liikuvate positsioonide kontroll annavad sageli paremaid tulemusi kui harv täielik inventuur. Mida kiiremini viga avastati, seda vähem mõjutab see tellimusi.
Laia sortimendiga ettevõtetele on eriti kasulik tsükliline inventuur. See tähendab, et ei oodatakse aasta lõpu loendamise hetke. Selle asemel kontrollitakse regulaarselt olulisemaid ja kiiremini liikuvaid positsioone. Sel viisil avastuvad erinevused varem ja andmete kvaliteet jääb kõrgemaks.
Millal automatiseerimine aitab ja millal mitte
Automatiseerimine on kasulik, kui protsessid on juba mõistetavad. See aitab kiiremini näha minimaalset varud, müügitempot, reserveeringuid ja kordustellemuse hetke. Näiteks kui kataloogis on nähtavad aktuaalsed varud ja kaubad sünkroniseeritakse tellimuste vooga, muutub vead väiksemaks ja kliendile on saadavus arusaadavam.
Kuid süsteem ise ei parandanud segast sortimenti ega kaotist ladu. Kui kaubad paigutatakse valesse kohta või liikumist pole õigesti registreeritud, näitab ka hea programm valeinformatsiooni. Seetõttu on õige järjekord selline: esmalt selged reeglid, siis automatiseerimine.
Praktikas toimib hästi lähenemine, kus aktuaalne saadavus, kaubaekood, hind ja tellimuse olek on nähtavad ühes vooluringis. Just see vähendab ebavajalikku suhtlust ja kiirendab otsuste tegemist. Sellist lähenemist eriti hindavad ostjad, kes tellivad korraga paljusid erinevaid positsioone, nagu sageli juhtub ka Lutini.lv tüüpi kataloogis.
Mida teha, kui sortiment on lai ja eelarve piiratud
Selles olukorras ei tuleks üritan täiuslikult juhtida kõike sama tasemel. Paremini on alustada kaupadega, millel on suurim mõju käibele ja klientide tellimuste täitmisele. Need on positsioonid, mida ostetakse regulaarselt, millel on stabiilne nõudlus või mida sageli telitakse koos teiste kaupadega.
Kui eelarve on piiratud, saab vähem oluliste positsioonide jaoks kasutada konservatiivsemaid lähenemist - väiksemat algvarude, tihedamaid hindamisi ja selgeid piiranguid, millal kaup tuleb aktiivsest ostutegevusest välja võtta. See ei ole igas olukorras ideaalne lahendus, kuid see aitab mitte liiga palju raha jaheda, aeglaselt liikuvasse sortimenti külmutada.
Teine praktiline samm on regulaarselt üle vaadata kaubad, millel on pikka aega liikumist olnud. Osa neist tuleb ümber hinnata, osa panna aktsioonipakkumistesse, kuid osa lihtsalt enam ei pea täiendama. Selliste positsioonide jätmine lattu otsuseta tegemata jätmine tähendab vaikliku kahjumi vastuvõtmist.
Hea varude haldus ei ole ettevõttes kõige keerulisem protsess, kuid see nõuab distsipliini. Kui on selged andmed, arusaadav sortimendi jaotus ja korrapärane kontroll, täituvad tellimused täpsemalt, ostud muutuvad põhjendatumaks ja raha jääb plankidele vähem hätta. Alustada tasub mitte kõigega korraga, vaid kaupadega, kelle vead tunnevad kõige kiiremini - seal ilmneb tulemust tavaliselt ka kõige kiiremini.


